• Registreerimine vastuvõtule ainult telefoni teel +372 56608002

    psühhoterapeut Jana Ots

Miks me tahame elada?

Meil on ühiskonnas mitmeid inimgruppe, kes pole võimelised ise oma õiguste eest seisma, ennast kaitsma ja veel enamgi – vahel isegi ei oska nad oma õigusi endale teadvustadagi- ei tule lihtsalt selle peale, et olukorra vastu protesteerida. Esmalt kerkivad meelde lapsed, puuetega inimesed, ka kinnipidamisasutustes olevad inimesed. Aga kõigil eelpool nimetatutel on kas olemas keegi, kes kaitseb nende huve (laste eest seisavad nende vanemad, vahel ka lastekaitsjad) või siis suudavad/ saavad inimesed ise oma õigusi valjuhäälselt esitada (nagu kinnipeetav, kes esitab süüdistuse kinnipidamisasutuse kohta kui tal pole võimalik iga päev õues viibida). Minu küsimuseks on aga hoopis see –  kes seisab hooldekodude klientide õiguste eest? Eakad inimesed ise pole enam võimelised seda tegema- kui oleksid, siis nad ei viibiks sedasorti hooldusasutustes. Kas on meil ühiskonnas keegi, kes teadvustab nende inimeste olukorda tänases muutunud maailmas? Mina usun, et iga inimese õigusi tuleb aktsepteerida – ka siis kui inimene ise ei tulegi selle peale, et seda küsida.

Tänases maailmas me tunneme suurt hirmu koroonaviiruse ees ja sageli peab riik tegema raskeid otsuseid ja valikuid viiruse leviku tõkestamiseks. Need on kahjulikud ettevõtetele ja koormavad psüühiliselt inimesi, sest meie isikuvabadust piiratakse- ei lubata ööklubisid külastada, pidusid pidada või seatakse kahtluse alla Ralli Estonia korraldamine. Aga kas me iseenda ahistuses leiame hetkegi aega mõelda, mida tunnevad praegu hooldekodudes meie eakad sugulased, kui taas on hooldekodude uksed kallitele omastele suletud ja nad on üksi. Samamoodi üksi olid nad kuude kaupa ka kevadise karantiini ajal.  Ainult kolm kuud sai suvel  piiratult ja kaitsevahendeid kasutades hooldekodusid külastada.

Pangem ennast korraks näiteks ühe 93-aastase memme olukorda, kellel pole siin ilmas enam omaealisi sõpru ega ka enda põlvkonnast ühtegi sugulast elus. Tal on vaid õdede- vendade lapsed, kes teda regulaarselt külastavad ja aitavad heal meelel teha ka toiminguid, milleks personalil paraku aega ei jagu. Meie, sugulased, käime heal meelel oma kalli memmega jalutamas ja tema eest hoolitsemas, kui meile vaid seda võimaldataks.

Kas keegi vähemalt püüakski mõista, mida tunnevad need eakad inimesed, kes tegelikult on enamasti oma hinges valmis juba lahkuma siit ilmast, kui nad teistkordselt isoleeritakse oma lähedastest pikkadeks kuudeks? Mina saan oma tädiga telefonitsi ühendust pidada, aga paljudel eakatel on paraku nii tugev kuulmiselangus, et telefonitsi ega ka Skypes suhtlemine ei tule kõne alla. Ja hooldekodu juhataja vastus on, et külastama pääseb siis, kui vaktsiin on leiutatud.

Meil leitakse lahendusi, kuidas pidada maha Rally Estonia, jalgpalli- ja jooksuvõistlused, küll piiratult, aga siiski. Inimesed reisivad, töötavad teatrid, kinod, hotellid. Kuidas on siis nii, et hooldekodudes pole mingil moel külastusi võimalik korraldada? Need eakad inimesed on kõige kõrgem riskigrupp, aga need inimesed ei karda enam surma nii nagu meie, nooremad põlvkonnad. Nad kardavad vaid neid vegeteerides veerevaid isolatsioonipäevi hooldekodus.

Jana Ots

psühhoterapeut

artikkel avaldatud “Pärnu Postimehes” 

Helista
Back to Top