• Vastuvõtuaegu saab registreerida alates augustist 2021

    psühhoterapeut Jana Ots

Kas tänane maailm teeb meist paremad inimesed?

Psühholoogidest teadlased on diskuteerinud selle üle, kas altruism on olemas? Mina ei tea, kas on. Tean vaid seda, et sageli tunnen head meelt või tunnen ennast parema inimesena, kui olen saanud teha midagi head, mis ei ole otseselt minu kohustus. Loomulikult ei ole see enam altruism, kui ma teen midagi selleks, et ennast parema inimesena tunda ja seetõttul kogen ka head enesetunnet. Aga kas selles on midagi halba?

Sündant liigutav oli kuulata Vabariigi aastapäeval presidendi kõnet, kus ta tõi esile Saaremaa gümnasisti, kes kriisiajal läks appi hooldekodusse tegema hooldaja tööd. Tänane maailm soosib heategusid. Ja ma südamest loodan, et kriis toob välja meis parema poole, et me märkame endi kõrval abivajajaid- nii füüsilises kui ka vaimses mõttes. Liiga paljudele inimestele on koroonakriis mõjunud vaimselt koorvamana ja järjekorrad psühholoogide juurde on pikad. Seetõttu on psühhosotsiaalse esmaabi tähtsus nüüdseks igapäevane, ei pea ju ootama veel suuremat õnnetust, et hakata märkama endi ümber abivajajaid.

Õnnetunnet on võimalik kogeda mitmel moel, siis laias laastus saab välja tuua kaks vastandlikku maailma: õnnetunne läbi andmisrõõmu ehk heategude või õnnetunne läbi materiaalsuse ehk saamisrõõmu. Iseenesest üks ei välista teist. Ma usun, et kõik inimesed on tundnud head meelt, kui on soetanud endale uue unistuste mantli või mütsi ja see ei takista tal õhtul külastada vanaema ja viia talle pannkooke, peas uus punane mütsike kaunistamas uut mantlikest. Probleem kujuneb siis, kui materiaalne õnnetunne saab nii valdavaks, et minetatakse võime tunda rõõmu hoolivusest.

Kuidas selline nähtus end ilmutab? Käisin minagi hiljaaegu ühes hooldekodus vabatahtlikuna abiks. Sain sügavalt liigutava kogemuse- reaalselt tunda, kui rasket tööd meie hooldajad teevad, kui suure südamega inimesed nad on. Ja väga raske on sõnadesse panna seda tunnet, kui saad midagi teha hoolealuste heaks. Küll aga jagades oma emotsioone tuttavatele, sain tagasi peegelduseks mõistmatust, justkui etteheidet või isegi alavääristavat hinnangut: “Mida teeb psühholoog sellises kohas?” Kas tõesti tänases kriisis on koht, kus mõelda oma staatusele enne, kui ulatada abikätt? Või rahale? Sarnast suhtumist olen kohanud ka naiskodukaitsjana vabatahtlikuna panustades riigikaitsesse. Mitte harva ei kohta ma arusaamatuid pilke ja küsimusi: “Palju selle eest makstakse? Mitte midagi? Miks sa siis seda teed?” Kahjuks on materialistidele keeruline seletada tunnete poolt, et andmisrõõm võib vahel olla suurem kui saamisrõõm.

Psühholoogina ma mõistan, et inimesed ongi erinevad ja kaugeltki kõik ei pea ega saagi ühtviisi mõelda aga samas mind huvitab, mis on nende inimestega juhtunud, kes suudavad õnne kogeda ainult materiaalselt midagi saades. Tõenäoliselt on neil vajakajäämisi tunnete ja hoolivuse poole pealt juba lapsepõlves, kus vanemad lastega koosolemise ja hoolivuse on korvanud raha ja asjadega. Seetõttu on materiaalsed naudingud neile mõistetavad kuid empaatia ja hoolivus jäänud võõrkeeleks. Oma töös olen kuulnud, kuidas üks sugulane on teise peale kuri kui viimane käib vanaema liiga sageli külastamas. On siin põhjuseks hirm pärandusest ilma jääda või sisemine teadvustamata süütunne või kogunisti mõlemad. Ehk siis see ei ole probleem, kui inimesed on erinevad. Vaid oht on kui meie kultuuriruumis hakkab domineerima materiaalsus ja heategudele antakse alavääristav hinnang või kui inimesi hakatakse jagama staatuse järgi kastidesse nagu Indias.  Nii nagu vabatahtlik panustamine riigikaitsesse on see, mis tagab meie riigi jätkusuutlikkuse, kus iga inimese ka väikene panus on oluline. Siis nii samuti teeb iga väikenegi heategu meie ühiskonda vaimses mõttes turvalisemaks. 

Ühelt poolt psühholoogiline küsimus, et mis see altruism on ja kui palju seda esineb? Vastukaaluks tasuks aga mõelda, mis on egoism ja kui palju seda eksisteerib? Kui inimesel puudub soov endast midagi anda ilma materiaalset tasu saamata, on see alles pool häda. Suurem probleem on siiski see, kui inimese egoism on nii suur, et ta tunneb ennast ohustatuna, kui keegi tema kõrval soovib olla heatahtlik. Ja sellised inimesed hirmutavad mind.

Jana Ots

psühhoterapeut

Helista
Back to Top