Want create site? Find Free WordPress Themes and plugins.

Psühhoteraapia täiskasvanutele

 

Psühhoteraapia noorukitele

 

Psühholoogia alased koolitused

 

Psühhoteraapia täiskasvanutele


Psühholoogiline konsultatsioon

Iga terapeutiline töö kliendiga algab konsultatsiooniga, kus hinnatakse kliendi probleemide olemust ja sügavust. Konsultatsiooni eesmärgiks on leida sobivaim viis kliendi probleemide lahendamiseks. Sageli kliendil endal puudub teadlikus võimalustest ja oskus ise valikuid teha millise spetsialisti poole pöörduda. Näiteks ei tea klient kas pöörduda psühhiaatri või psühholoogi poole, vajab ta nõustamist või psühhoteraapiat ja viimaks veel millist võimalikest psühhoteraapia meetoditest valida. Hinnates kliendi probleeme ja vajadusi jõutakse konsultatsiooni käigus otsuseni kas jätkata psühholoogilise nõustamisega siin psühhoanalüütilise teraapiaga, või suunata klient mõne teise talle sobivama spetsialisti juurde. Otsus sünnib igal juhul kliendi nõusolekul.

Psühholoogiline nõustamine

Psühholoogilist nõustamist rakendatakse tavaliselt kliendi kergemate probleemide lahendamisel. Probleemideks võivad olla kergemad probleemid suhetes, eluea kriiside läbimine, stressirohke periood elus, aga ka kergemad psüühilised häired nagu depressioon või ärevus. Psühholoogilise nõustamis kestvus võib olla ca 10- 50 seanssi. Psühholoogilise nõustamise eesmärgiks on inimese teadlikkuse tõstmine iseendast ja seeläbi probleemide olemuse mõistmise avardumine. Kui kliendi teadlikus iseendast ja probleemidest tõuseb on ta adekvaatsem tegemaks oma elus teadlikumaid otsuseid ja ei lase enam oma elu juhtida alateadlikel impulssidel. Psühholoogilises nõustamises on olulise tähstusega usaldussuhte tekkimine terapeudi ja kliendi vahel ning mõlemapoolse (nii terapeudi kui ka kliendi) vastutuse jagamine. Klient peab olema võimeline käima regulaarselt, tavaliselt 1-2 korda nädalas seanssidel ja kinni pidama kokkulepitud aegadest. Sageli arvatakse ekslikult, et psühholoogilise nõustamise käigus psühholoog annab kliendile nõu või juhendab kuidas klient oma probleeme lahendama peaks. Selline arusaam on absoluutselt väär ja lausa keelatud psühholoogi töös. Psühholoogilise nõustamise tulemusena jõuab klient ise arusaamiseni kuidas oma probleemid lahendada ja julgeb võtta vastu otsuseid nende lahendamiseks. Psühholoogiline nõustamine võib edasi areneda psühhoteraapiaks kui klient on huvitatud enda isiksuse sügavamast analüüsist.

Psühhoanalüütiline psühhoteraapia

 Psühhoanaüütiline psühhoteraapia on pikaajalisem (võib kesta aastast kuni mitme aastani) ja sügavam protsess. Intensiivus sõltub teraapia sagedusest mis võib olla 1-4 korrani nädalas. Psühhoanalüütilist teraapiat iseloomustab enim töö alateadvusega- töö käigus töötatakse läbi kliendi lapsepõlve lugu, tehakse tööd unenägude ja keelevääratustega. Psühhoanalüütilises töös saab klient vabalt rääkida oma elust ja probleemidest, terapeudi ülesandeks on tõlgendamine, analüüs ja interpreteerimine, mille tulemusena klient saab järjest enam teadlikuks enda alatevusesse peitetud konfliktidest. Psühhoanalüütilist psühhoteraapiat rakendatakse psühhikahäirete raviks koostöös psühhiaatriga. Tänapäeval paljud inimesed soovivad psühhoteraapiat läbida, ilma, et neil oleks püühikahäireid, selleks, et arendada oma isiksust, saada endast teadlikumaks ja parandada enda elukvaliteeti. Psühhoanalüütilise töö raskusteks on pikaajalisus ja vastupanu. Kliendile võib osutuda keeruliseks mitmeid aastaid regulaarselt teraapias käia, kui tulevad ette elumuudatused. Vastupanu on protsess mis tekib psüühikas selleks, et säilitada senist status squo`d. Kõik mis on psüühikas tõrjutud alateadvusesse on kaitstud ego-kaitsetega. Teraapia protsessis tuleb neid kaitseid ületada, samas kui psüühika teeb kõik selleks, et teadvustamatu jääks teadvustamatuks. Need hetked on kliendi teraapia jaoks määrava tähtsusega. Teraapias on oluline usaldussuhe terapeudi ja kliendi vahel, mis võimaldab esile kerkida ülekandetunnetel, mis on oluliseks infoks alateadvuse tõlgendamisel. Psühhoanalüütilises töös iseloomustab tearpeudi  ja kliendi vahelist suhet inimene- inimene. Terapuet ei ole õpetaja ega direktiivne treener. Inimeselt inimesele suhe on vastutuse jagamise ja usaldussuhtele põhialus.  Psühhoanalüütilise psühhoteraapia tulemusena areneb kliendi isiksus, klient saab endast teadlikumaks, suureneb kliendi vastutusvõime ja elukvaliteet.

Psühhoteraapia noorukitele


Olulisim erinevus noorukite ja täiskasvanute psühhoteraapias on prognoosi ehk paranemise võimalikkus. Kuna nooruki eas inimesel ei ole isiksuse struktuur veel lõplikult väljakujunenud, siis õiged sekkumised õigel ajal võimaldavad probleemide lõplikku lahendamist, mis täiskasvanute teraapias teatud probleemide puhul pole enam võimalik. Kuid otsus teraapiaks on vastutusrikas, kuna tööks noorukiga tuleb varuda motivatsiooni ja kannatust, sest muutused võtavad aega.

Töö noorukitega algab hinnangu koostamisega, kuna terapeut vastutab teraapia eest ja peab olema kindel, et tema sekkumise viisid on antud probleemide puhul sobilikud.

Oluline on, et kõik noorukiga seotud täiskasvanud, eriti lapsevanemad psühhoteraapiat toetaksid. Vajadusel viiakse läbi ka pereteraapia seansse, et kõik asjaosalised võimalikult hästi mõistaksid koostöö vajalikkust ja nii öelda „veaks vankrit“ ühes suunas.

Hinnangu koostamisel vaadatakse nooruki arengu kulgu, seda mõjutavaid tegureid, hinnatakse tema arengu probleemseid aga ka tugevaid külgi ning nooruki ja pereliikmete motiveeritust teraapiaks. Teraapias püütakse vabastada pingeid, mis pärsivad normaalseid arenguprotsesse ja toetatakse nooruki tugevaid isiksuse omadusi.  Psühhodünaamilise mõtteviisi kohaselt tulenevad psüühilised raskused arengulistest puudujääkidest. Probleemid võivad taanduda, kui areng uuesti käivitub. Kui patsiendil kujunevad uued meele töövahendid ehk representatsioonid ehk arenevad tema meelel uued sooritusvõimed. Selles peitubki psühhoteraapia mõte ja seda saab teha ainult nooruk ise. See on ka kõige suurem erinevus meditsiinilises  ja psühhodünaamilises ravis- ühelt poolt saab arst last ravida ka siis, kui laps on passiivselt nõus, teiselt poolt sõltub oluline ravitulemus just nooruki aktiivsel kaasatöötamisel. Ehk siis psühhoterapeut loob tööks sobiliku keskkonna, kus psüühilisel arengul võib olla võimalus käivituda. See eeldab, et nii nooruk kui ka vanemad on tööks motiveeritud.

 Kui hinnangus selgub, et nooruk ilmutab suurt vastupanu teraapiale ja kootöö osutub võimatuks, on vajadusel otsuseks, et psühholoogilisele nõustamisele tulevad nooruki vanemad. Lapsevanem(ad) õpivad noorukit ja tema arengulisi vajadusi paremini mõistma ning toetavad teda läbi keerukate ja ülitähtsate teismeea arenguprotsesside.

Niisiis on oluline, et nooruk oleks teraapiaks motiveeritud, lapsevanemad toetavad ja kaasatöötavad, siis on eeldused heaks prognoosiks probleemide lahendamiseks loodud. Tuleb meeles pidada, et psühhoteraapia on märkimisväärne investeering kõikidele osapooltele.

Psühholoogia alased koolitused


Koolitused ja konsultatsioonid Teie ettevõtte spetsiifikale ja vajadustele vastavalt!

Klienditeenindus- ja suhtlemiskvaliteedi koollitused firmadele

Meeskonnatöö, läbipõlemise ennetuse ja/või järgseid koolitused firmadele

Psühhosotsiaalse esmaabi koolitused, kus inimesed õpivad märkama iseenda, kui ka lähedaste vaimset tervist ja oskavad vajadusel osutada psühholoogilist esmast abi

Koolitused on aktiivõppe meetodil ja viiakse läbi mitme koolitajaga

Enesetutvustus


Tee, kuidas jõudsin psühhoterapeudi elukutseni on olnud psühholoogilises mõttes klassikaline, kuid tavalisest ühiskondlikust vaatevinklist ehk tavapäratu. Minu esimene haridus ja karjäär oli õendusalane. Lõpetasin 1992.a. Tallinna Meditsiinikooli (praegune Tervishoiu Kõrgkool)  õenduse eriala ja töötasin pikki aastaid Pärnu Haigla erinevates osakondades: sünnitusosakonnas, röntgenis, taastusravis ja kõige pikema perioodi lasteosakonnas. Minus kasvas teatud frustratsioon, erilala meeldis aga ei pakkunud täit rahuldust. Pärast 2000 aastal üleelatud psühhotraumeerivat kogemust jõudsin ise psühhoanalüütilisse psühhoteraapiasse, kus eneseanalüüsi tulemusena jõudsin endas selgusele ja otsustasin jätkata õpinguid psühholoogia erialal. Samal aastal asusin õppima Professionaalse Psühholoogia Erakooli (PPE), mis oli sel ajal kvaliteetseim kool Eestis. Läbisin seal mitmeid sissejuhatavaid kursuseid erinevatest  psühhoteraapiatest, millede seast tegin valiku pühenduda edaspidi psühhoanalüütilisele psühhoteraapiale.  2003.a. lõpetasin PPE olles omandanud psühholoogilise nõustaja kutseja jätkasin töötamist Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinikus psühholoogina. 2004 aastal jätkasin õpinguid Akadeemias Nord ja lõpetasin  sotsiaalteaduste bakalaureuse õppekava  psühholoogia erialal  cum laude.  Samal ajal, aastatel 2004-2008 oli mul võimalus õppida Helsingis noorukite psühhoanalüütilise psühhoteraapia väljaõppes. Tänaseks olengi psühhoanalüütiline psühhoterapeut, praktiseerin SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinikus ja erapraksises OÜ Ots Konsutatsioonid. Minu klientideks on noorukid alates 15 eluaastast ja täiskasvanud erinevate vaimse tervise murede ja probleemidega. Peale selle viin läbi erinevaid psühholoogia alaseid koolitusi firmadele ja psühholoogiast huvitatud inimestele: klienditeenindus- ja suhtlemiskvaliteedi, meekonnatöö, läbipõlemise ennetuse ja/või järgseid koolitusi. Eriti populaarseks on osutunud psühhosotsiaalse esmaabi koolitused, kus inimesed õpivad märkama iseenda, kui ka lähedaste vaimset tervist ja oskavad vajadusel osutada psühholoogilist esmast abi.

Minu psühhoterapeudi kutse on tunnustatud Euroopas ja on nähtav siit:

http://xn--pshhoteraapia-xob.ee/psuhhoterapeutide-register/

Diplomid

CV

Publikatsioonid


Töörõõmu kaitseks

Stress ja läbipõlemine on terminid, mida tänapäeval teavad kõik töötavad inimesed. Kes pole selle all ise kannatanud, on näinud elu- ja töörõõmu kaotanud lähedasi ja tuttavaid. Pilt on mõtlemapanev – kas ka minuga võib nii juhtuda?

Jana Ots, psühholoogiline nõustaja

Läbipõlemise eest pole me keegi kaitstud, kuid siiski on võimalik ennast hoida, kui võtta õigeaegselt kasutusele kaitsemeetmed. Esmaseks kaitseks läbipõlemise vastu on tööga rahulolu. On selge, et tööga rahul olla ja sellest rõõmu tunda saab siis, kui ka kliendid on rahul. Siinkohal püüakski lahti mõtestada, mida kliendid kosmeetiku juures käies ootavad ja loodavad.

Miks klient kosmeetiku juurde tuleb?

Esimene ja kõige ilmsem eesmärk on tõenäoliselt ilusamaks saamine, kuna naiste jaoks on oma välimuse ja kauniduse eest hoolitsemine üks tähtsamaid tegevusi. Sellel pikemalt ei peatuks, kuna see on otseselt kosmeetikute erialane küsimus.

Teine, mitte sugugi vähem tähtis ja küllaltki teadvustatud eesmärk, on lõõgastumine. Üks meeldivamaid võimalusi kaitsta end läbipõlemise ja töörutiini eest ning masenduse vastu on lubada endale midagi head ja nauditavat. Peale väsitavat ja pingelist päeva on vaja uuesti taastada oma jõuvarud ning sisemine tasakaal. Mis saab olla naisele (ja ka mehele) parem kingitus, kui lõõgastav protseduur kosmeetiku või massööri laual?

Kolmandat eesmärki inimesed endale enamasti ei teadvusta. Me elame ühiskonnas, kus meie käitumist ja tunnete väljendamist piiravad küllaltki ranged normid. Intensiivseid tundeväljendusi ei peeta eetiliseks väljendada intensiivselt – olgu siis tegu negatiivsete (viha, raev) või positiivsete (armastus, hellus) tunnetega. Kuid alateadvuses on säilinud mälestused imikueast, kus ema imikut hellitab, mähib, silitab ja paitab. See on liiga hea mälestus, et seda teadlikult mäletada, kuid alateadlikult igatseme ja soovime seda taas tunda. Samas elame me tänapäeva ühiskonnas pidevas armastuse ja helluse defitsiidis. Mõelge näiteks, kui paljudel inimestel me lubame puudutada oma nägu või varbaid? Paljud vastavad tõenäoliselt, et mitte kellelgi. Kuid armastuse, helluse ja hoituse vajadus ei ole ka tänapäeva inimestel kuhugi kadunud ja selleks, et ühiskonnale vastuvõetaval moel seda vajadust rahuldada, on tegelikult mitmeid võimalusi – näiteks kodulooma soetamine või treeningud, kus on palju kehalist kontakti.

Üheks võimaluseks on ka kosmeetiku juures käimine. Kosmeetiku laual võib kogeda ligilähedaselt sama nauditavat hoolitsust, kui lapsepõlves mida emad meile on pakkunud – kosmeetik sätib teki peale, silitab hellalt meie nägu, hoolitseb parimal võimalikul moel meie heaolu eest jne. Kas keegi lähedastest tegeleb meiega sellisel viisil? Ehk siis, kui oleme haiged ja sedagi mitte alati. Abielupaaride mesinädalad lõpevad mõne kuu möödudes ja sageli (mitte küll alati ja kõigil!) algab teineteisest võõrandumine. Töörutiinist väsinuna koju jõudes ootavad partnerid, et teine pool pakuks hoolitsust ja hellust, kuid väsinud on mõlemad. Ja ometi aitab meie tühjaks saanud akusid laadida just armastuse, helluse ja hoituse tunne. Ja just seda ootavad kliendid ka kosmeetiku juures käies.

Hundid söönud, lambad terved

Kuidas siis teha nii, et klient jääks rahule ja ka kosmeetik oma tööst rahulolu võiks tunda? Oluline on pöörata tähelepanu kõigile eelnevalt välja toodud kolmele aspektile. Iga klient ootab nii ilu, lõõgastust kui ka helluse ja hoituse tunnet. Erinevus võib-olla vaid protsentuaalne ja hea klienditeeninda tabab selle sageli ära, millise kliendiga parasjagu tegemist on.

Kui kliendile on esmatähtis ilu, huvitub ta põhiliselt parimatest kreemidest ja tarvitab neid ka kodus hoolsalt. Ta huvitub ka kaasaegsest aparatuurist ja tema jaoks ei ole primaarne protseduur ise, vaid selle silmnähtav tulemus näonahal.

Lõõgastuma ja hellust otsima tulnud kliendile ei ole aga sugugi primaarne, et kreemid ja aparatuur oleksid teaduse viimane sõna, vaid pigem eelistavad nad klassikalist käsimassaaži, nad ootavad ennekõike meeldivat hoolitsust – teki kohendamist, küsimusi enesetunde kohta (Kas on mugav? Ega külm ei ole?), vaikset mahedat muusikat ja mitte liiga palju vestlust. Seda sorti kliendid võivad aga kosmeetikule pettumuse valmistada, sest pikk ja õpetlik jutt kodusest hooldusest jookseb reeglina tühja – klient ei tee protseduuride vahepealsel perioodil kodus oma ilu heaks suurt midagi.

Professionaalne ja kogemustega kosmeetik suudab mõista, milline eesmärk on kliendile primaarne ja teenuse pakkumisel sellele keskenduda. Loomulikult ei saa jätta ilu otsima tulnud klienti ilma hellusest ja hoolitusest ja vastupidi, ka hellust vajavale kliendile tuleb rääkida ilunippidest, kuid kosmeetik ei pea võtma vastutust selle eest, kui klient neid näpunäiteid ei järgi. Kosmeetik pakub oma teenust professionaalsusest lähtuvalt ja see, kui palju klient sellest omaks võtab, on kliendi valik. Ütlematagi on selge, et hoolitsuse ja helluse jagamisel piirdub kosmeetik vaid profesionaalsete liigutustega, kuid need ei pea olema tundekülmad, vaid südamesoojuse ja armastusega jagatud.

See, kui inimene teeb oma tööd armastusega, on nautitav igal elualal – meile meeldib külastada kohvikut, kus meid teenindatakse lahke naeratusega, kauplust, kus müüja pole enesekeskne ja tõrjuv. Armastust ja hoolivust otsime kõikjalt, kuid kosmeetikult saadav hoolitsus on eriti spetsiifiline ja aitab kaitsta kliente läbipõlemise vastu.

Kuidas kosmeetik end läbipõlemise ning ka rahulolematute ja kriitiliste klientide vastu hoida ja kaitsta saab, on juba järgmiste artiklite teemad. Ka see on äärmiselt oluline, sest kes siis veel hoiab ja kaitseb meid, tavalisi inimesi, selles armastuse defitsiidi maailmas läbipõlemise eest?

Jana Ots, psühholoogiline nõustaja

 

Kõigest on kõrini

Läbipõlemise üks olulisem märksõna on konflikt. Konflikt just isiksuse seisukohalt. Selliseid konflikte võib jagada laias laastus isikusisesteks ja rollidevahelisteks konfliktideks. Konfliktid on paratamatu osa meie elust ja võib öelda, et arengut edasi viiv jõud, juhul kui me oskame ja suudame neid konflikte oskuslikult lahendada.
Jana Ots psühholoog

Kui sageli te olete tundnud, et ainuüksi tööle mõtlemine ajab südame pahaks, lapsed käivad närvidele, majapidamine on ülepea kasvanud ja kõigest on kõrini. Olen kindel, et vahel tunneme me kõik seda tunnet ja mõõdukal määral on see isegi vajalik, sest sunnib meid elu üle järele mõtlema ja teatud muudatusi ette võtma. Ehk siis võib öelda, et mõõdukas frustratsioon on arengut edasi viiv jõud. Kuid ohtlikuks muutub asi siis kui selline tunne muutub krooniliseks- päevi ja nädalaid kestvaks, sest siis ei pruugi olla tegemist enam läbipõlemissündroomiga vaid depressiooniga. Käesolevas artiklis püüangi lahtimõtestada kuidas me saame hoida tasakaalu frustratsiooni ja rahulolu seisundi vahel.

Tänapäeva ühiskonna nõudmised inimesele, töötajale järjest kasvavad. Kuidas nendele nõudmistele vastata, millised on ühiskonna ja inimese enda väärtushinnangud, kas need on omavahel kooskõlas või mitte- sellest sõltub ka inimese rahulolu ja taskaalu küsimus. Kui mõelda sellele, mida tähendab inimesele töö? Miks me peame tööl käima, kui tunduvalt lihtsam oleks ju elada mugavat ja kohustuste vaba elu? Sageli me ei mõtlegi kaugemale, kui et vajame elamiseks raha ja tööl just raha teenimise eesmärgil käimegi. Tegelikult on tööl meie jaoks palju sügavam ja laiem tähendus.

Esiteks eneseteostuslik eesmärk. Kui inimeselt küsida: ”Mis ametit sa pead?” Kõlab vastus: ”Ma olen…”, see näitab, et elukutse moodustab sageli ka osa meie identiteedist. Järelikult elukutse küsimus on meile juba identiteedi küsimus. Teiseks oluliseks eesmärgiks võib välja tuua sotsiaalse suhtlemise vajaduse- inimene, selleks, et jääda inimeseks vajab suhtlemist teiste liigikaaslastega. Ja mitte lihtsalt jutuajamist, vaid ka tunnustust, positiivset tagasisidet. Erialased suhtlused, kus me saame spetsialistidena mõtteid avaldada, saame tunnustust enda kui isiku, professionaali kohta. Kolmandaks eesmärgiks võib märkida kasulikkuse vajadust. Tööd tehes ei tunne me end ainult ühiskonna hüvesid tarbivate vaid ka ühiskonnale kasu toovate inimestena. Siinkohal on oluline, et me näeme oma töö tulemusi ja klientide rahulolu. Neljandaks töö pakub meile ka enesearendamise võimalust. Pidevalt ennast täiendades jõuame tasemele, kus meie töökvaliteet saab paremaks, ühtlasi saab olema rohkem jaksu endast anda. Loomulikult saab igaüks endast lähtuvalt seda nimekirja, miks töö talle oluline on, veelgi täiendada.

Iga inimene, sh ka iluteenindustöötaja, peab enda jaoks lahtimõtestama, kas töö mida ta teeb pakub talle kõiki neid olulisi faktoreid. Me võime küll teha mingil eluperioodil tööd näiteks ainult raha teenimise eemärgil, kuid pikka aega sedasi tööd tehes me põletame ennast läbi. Põhjus seejuures väga lihtne- me oleme konfliktis iseenda vajaduste rahuldamise ja väärtushinnangutega. Nendes küsimustes võib iga inimene end ise testida, küsides endalt esiteks: mida ma oma tööd tehes tahan saavutada ja millised on minu vajadused. Teiseks: analüüsida kas see töö mida ma praegu teen rahuldab kõiki loetletud vajadusi. Kui mõned neist vajadustest ei ole rahuldatud, on see konflikti allikaks ja hakkab pikkamööda järjest süvendama frustratsiooni, mis viibki läbipõlemiseni. Näiteks kui inimene hindab kõrgelt ensetäiendamist, kuid firma ei paku ise välja koolitusi või veel enam vaatab viltu töötajatele, kes vajavad enesetäiendamiseks vabu päevi, siis rahulolematus sellises firmas töötades järjest süveneb. Kui ka läbirääkimised sel teemal firma juhtkonnaga ei anna tulemust, on mõistlik mõelda töökoha vahetusele, sest selliselt jätkates viib rahulolematus varem või hiljem läbipõlemiseni.

Kuid tööga rahulolu küsimuse kõrval eksisteerib veel teinegi võimalik konfliktiallikas, nimelt rollidevaheline konflikt. Ei ole ju töö ehk elukutse ainuke ja sageli ka mitte esmatähtis roll meie elus. Kuna iluteenindajatest valdav osa on naised, siis käsitlen siin teemat sügavamalt just naiste rollidest lähtuvalt. Tänapäeva ühiskond esitab naistele väga erinevaid ja vastandlikke nõudmisi. Naiste roll ühiskonnas on suuresti muutunud isegi viimase sajandi jooksul, rääkimata veel pikemast ajaperioodist. Ühiskonna väärtushinnanguteks on edukas karjäär, materiaalsus ja ka hea väljanägemine. Jällegi võib siin nimekirja veelgi täiendada ja laiendada. Kuid olulisem on taas igaühel analüüsida kuivõrd need ühiskondlikud väärtushinnangud sobivad sisemiste ehk isklike väärtushinnangutega. Sageli me jookseme tormi ühiskonnaga kaasa andmata endale aru, kas me ikka ise seda soovimegi, mida taga ajame. Naine peab tänapäeval suutma end jagada töö, kodu ja hobide vahel- kus omakorda võib olla veel mitmeidki rolle. Näiteks kodus- perenaise, abikaasa, ema roll jne. Tõsine konflik tekib taas kui me satume konflikti oma isiklike väärtushinnangutega, st pühendame ülekaalukalt aega ühele rollile ja teistele märksa vähem. Näiteks hindame kõrgelt karjääri, pühendudes tööle (mis kõige hullem, kui töö ei pakugi rahuldust kõikidele vajadustele) jääb perele ja lastele märksa vähem aega. Kurb on kui me selle arusaamiseni jõuame alles siis kui lapsed suured ja kodust lahkunud- aega ju tagasi ei keera. Siin on taas lihtne viis eneseanalüüsiks. Esmalt panna paberile kirja tähtsuse järjekorras väärtushinnangud (NB! Isklikud väärtushinnangud) ja seejärel paberi teisele poole panna järjekorda tegevused millele me päevas- nädalas kõige enam aega kulutame (alustades kõige suurema ajakuluga tegevustest). Kui nüüd võrrelda mõlemaid tulpasid ja need on samas järjekorras (näit kõige väärtuslikumad on lapsed ja ka tegelikult kulutate päevas kõige rohkem aega lastele) võite oma eluga rahul olla- teie väärtushinnangud ja ajaplaneeringud on tasakaalus. Kui aga tulpade vahelised erinevused on suured (näit. lapsed on kõige väärtuslikumad ja aega jääb neile kõige vähem, samas töö on väärtushinnangute lõpus, kuid aega tööle pühendate kõige enam), siis näitab see teie suurte sisemiste konfliktide olemasolu, mis on läbipõlemise suureks riskifaktoriks. Peate oma väärtushinnangud ja ajaplaneeringud tõsiselt läbianalüüsima ja oma elus ka reaalselt ümberkorraldusi tegema.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kõige parem rohi läbipõlemise vastu on rahulolu iseendaga ja selle saab iga inimene endale vaid ise tagada, sest oma elu üle otsustada saate te vaid ise. Rahulolu oma tööst sõltub paljuški klientide rahulolust ja loomulikult oskuses lahendada teenindustöös ettetulevaid konflikte sealjuures ise psüühiliselt terveks jäädes. Just iseendaga tasakaalus ja rahul olles suudame me mõista klientide vajadusi ja probleeme. Nii et kõik saab alguse iseendast- kui me suudame lahendada konflikte iseendas siis suudame ka toime tulla konfliktidega välismaailmas. Ja samuti kui suudame olla rahul iseendaga saame suurema rahulduse ka oma tööst. Analüüsige aeg-ajalt iseennast, oma vajadusi ja elage elu mis on rahuldust pakkuv, sest ainult teie ise olete oma elu peremehed ja saate oma elus muudatusi teha. Edu teile!

 

Kaitseks läbipõlemise eest

Kõik me tunneme rõõmu, kui on tööd. Iluteenindajale tähendab see kliente. Loomulikult soovime, et kliendid meie töö ja oskustega rahul oleks, kuid vahel võib salongi sattuda ka selline inimene, kes pole millegagi rahul. Sellise rahulolematuse tulemusena võib iluteenindaja kaotada töörõõmu ning kannatab ka töö kvaliteet.

Jana Ots, psühholoogiline nõustaja

Käesolevas artiklis käsitleme kaitsevõimalusi läbipõlemise vastu ja ”raskete” klientidega seonduvaid probleeme.

Klienditöös võib sageli tekkida olukordi, kus iluteenindaja annab endast parima, kuid klient pole siiski rahul. Sellised kliendid võivad teenindaja tuju pikaks ajaks ära rikkuda, tekitades temas süütunde ja kokkuvõtteks viia nulli kogu töörõõmu – seda ka siis, kui neid harva esineb Pärast sellist klienti on sageli raske kontsentreeruda ja naeratades edasi töötada. Võib juhtuda, et seetõttu kannatab kogu päeva või nädala töökvaliteet. Kui teenindaja on hea enesevalitsemisoskusega, ei pruugi kliendid töötaja hinges toimuvat märgata, kuid süütunne närib, vaevab ja hävitab ning võib halvimal juhul viia läbipõlemiseni.

Probleemidest teadlikud ja mitteteadlikud kliendid

Et selgust saada, milliseid kaitsemeetmeid klienditeenindaja rahulolematute klientidega kasutada saab, on oluline esmalt selgeks saada, millise probleemistikuga tegemist on. Üldistavalt saab kliendid jagada oma probleemidest ja rahulolematusest teadlikeks ja mitteteadlikeks.

Kõige lihtsam on toime tulla klientidega, kes teadvustavad oma probleeme ning suudavad need selgesõnaliselt välja öelda − peale seda on võimalik asuda probleemi(de) lahendamisele. Oma probleemist mitteteadlikud kliendid võivad küll väljendada klienditeenindaja suhtes rahulolematust − mis võib isegi asjakohane olla −, kuid reageerivad vahel nii võimsalt üle, nagu oleks tegemist ülemaailmse katastroofiga. Sellise kliendi hinges on reeglina suur segadus ja palju probleeme, mida ta ise ei suuda eristada, ning nii kallab ta kõik ja korraga välja seal, kus võimalik − lisaks sellele, et ta pole rahul kulmuvärvi või soenguga, elab selline klient emotsionaalselt välja ka selle, et hommikul oli tal tüli abikaasaga, õpetaja helistas koolist, et  lapsega  on probleeme ja ülemus avaldas tema suhtes rahulolematust.

Kolmas võimalus on veelgi keerulisem − klient, kes saab väga hooliva ja muidu suurepärase teeninduse osaliseks, jääb klienditeenindajalt ootama enamat, kui pakutavasse teenusesse kuulub. Protseduuri ”emaliku” hoolitsuse rüpes hakkab selline klient rääkima oma probleemidest, oodates, et iluteenindaja need lahendab, nagu lapsepõlves seda ema tegi.

Mis on lahendus?

Kuidas siis selliste klientidega toime tulla nii, et ise emotsionaalselt ja psühholoogiliselt terveks jääda ning jätkata tööd, naeratus näol? Kui kliendi kriitika on konstruktiivne, st kliendi rahulolematus on põhjendatud, tuleb probleemi lahendamisega tegeleda. Eksimine on inimlik, kuid oluline on, et klienditeenindaja ei samastaks ennast eksimusega ega laseks sellel oma enesehinnangut kahjustada. Ebakindla enesehinnanguga inimesed kipuvad sageli mõtlema: ”Eksisin, järelikult olen ise vilets spetsialist/inimene.” Stabiilse enesehinnanguga inimene mõtleb nii: ”Minu tegu oli ekslik, kuid seda saab parandada ja hea spetsialistina ma suudan seda.”

Konstruktiivsesse kriitikasse tasub suhtuda positiivselt, sest see aitab parandada  töö kvaliteeti ja ennast täiendada. Samuti on oluline, et klienditeenindaja ei pea ennast õigustama ettekäänete ja vabandustega (see harjumus on meile jäänud lapsepõlvest, kui pidime seletust andma lõhutud tassi või määrdunud riiete pärast). Soovi korral võib oma tegevust põhjendada, kuid see pole kohustuslik, piisab probleemi aktsepteerimisest.

Emotsionaalselt ülereageeriva kliendiga on raskem, sest sageli pole võimalik mõista, millest selline plahvatus − pole ju teada, mis sellist inimest tegelikult vaevab. Siin on oluline selgust saada, kui palju probleem üldse puudutab klienditeeninduse valdkonda. Kui rahulolematus on kas või osaliselt põhjendatud, siis loomulikult tuleb probleemi lahendamisega tegeleda ka siis, kui reageering on ülemäärane

Ülemääraselt  emotsionaalsed kliendid ootavad alateadlikult vasturünnakut ja teatud mõttes naudivad teie pihuks ja põrmuks materdamist (see näiliselt justkui leevendaks neid kannatusi, mida ta ise on päeva jooksul talunud). Kui te nüüd reageerite oma vea tunnistamisega (oluline, et võtate omaks vaid selle, milles tõesti eksinud olete ja mitte rohkem ega vähem), jäädes ise emotsionaalselt rahulikuks ja endale kindlaks, panete vastase ootamatusse olukorda − klient avastab, et võitlusvastast polegi ja ta vehkleb tuuleveskitega. Sellisesse olukorda sattudes võib klient sageli isegi piinlikust tunda oma ülemäärase reageeringu pärast. Vahel võib olla üldse väga raske aru saada, mis etteheide kliendil on, kuna ta nii võimsalt üle reageerib. Siis ei saa probleemi enne lahendada, kui täpsustavate ja selgitavate küsimustega pole jõutud konkreetse probleemi sõnastamiseni. Enesekehtestamine ja piiride seadmine on siin klienditeenindajale  hädavajalikud oskused.

Kõige raskem on end kaitsta regresseeruvate klientide eest, sest sellises olukorras ei käitu alateadlikult mitte ainult klient, vaid ka iluteenindaja võib kliendi ootustele alateadlikult vastata. Healt klienditeenindajalt oodatakse ju mõistvat suhtumist ja head kuulamisoskust. Kui klient soovib rääkida oma isiklikest probleemidest, siis tundub nagu kohustuslik olla hea klienditeenindajana ka hea kuulaja ja töötaja ei saa arugi, kui on lasknud end kaasa haarata kliendi raskest elusaatusest.

Vastuülekandetunded (tunded, mis tekivad klienditeenindajal selliseid raskeid lugusid kuulates) võivad olla tingitud sellest, et kuulaja ise on analoogseid raskusi elus kogenud ja nüüd need taaselustuvad või ka on kliendi tunded nii võimsad, et  kanduvad klienditeenindajale üle. Pärast sellise kliendi teenindamist on väga raske olla ja sageli energiast tühi tunne. Ohtlik on veel see, et kui sellisel asjal kord lasta sündida, kipuvad sellised kliendid korduvalt nii käituma ja pürgivad nn VIP-kliendi staatusele. Nad püüavad alati saada ekstraaegu ja ekstrateenindust ning mingil seletamatul moel on neile väga raske piire kehtestada.

Sellepärast on oluline kehtestada piirid õigeaegselt. Teenindaja peab olema endale selgeks mõelnud oma tegevusala valdkonna, ja kuigi hea kuulamisoskus on klienditeenindaja üks olulisi omadusi, ei pea keegi väljuma oma profesionaalsuse raamidest.  See tähendab, et hea kuulajana kehtestab klienditeenindaja kliendile õigel ajal  piirid. Kui klient hakkab rääkima probleemidest, mis ei kuulu enam iluteeninduse töövaldkonda (näiteks rasketest psühhotraumadest või oma isiklikust seksuaalelust), tuleb selgesõnaliselt välja öelda, et neid probleeme me siin kabinetis lahendada ei saa, kuid kindlasti saab abi psühholoogi juurest. Seda võib olla esialgu raske teha (klient ju räägib enda jaoks nii olulistest asjadest), kuid tegelikult osutate te niiviisi toimides teene nii talle kui ka iseendale. Kui lubada kliendil regresseeruda ja rääkida intiimsetest asjadest, võib klient ennast hiljem väga halvasti tunda, kui on mõistnud millega hakkama sai. Seepärast ta üritabki hakata seda suhet erilisena hoidma − see toimib justkui kaitsena häbitunde vastu. Ja klienditeenindaja mässib ennast järjest enam ja enam sisse, kuni läbipõlemine ongi käes.

Lõpetuseks võib öelda, et kõik iluteenindajad peavad olema hea kuulamisoskusega selleks, et võimalikult hästi kliendi probleemides orienteeruda, kuid nad peavad olema head enesekehtestajad ja piiride seadjad ning suutma juhtida oma emotsioone, et mitte lasta end kaasa kiskuda klientide vihahoogudest või kurvast elusaatustest. Paraku on iga inimese probleemid ja käitumismallid unikaalsed ning seetõttu ei ole täpseid juhiseid olemas.

Pärast selliseid raskeid kliente on oluline, et teenindaja saaks oma emotsioone ventileerida − rääkida juhtumist (eetilistel põhjustel loomulikult jääb klient anonüümseks) kolleegidega või miks mitte võtta ka supervisioone, st superviisori juures juhtumit arutada. Alati on abiks enesekehtestamise treeningud, mis tulevad kasuks ka argielus.

 Jana Ots, psühholoogiline nõustaja

Kontakt

OTS KONSULTATSIOONID OÜ

Tegevusaadress: Õhtu põik 4-2 Pärnu 80011

Telefon: +372 56608002

E-post:  janaots@hotmail.com

Registrikood: 11635411

 

 

Võta minuga ühendust:

Your Server is Unable to connect to the Google Geocoding API, kindly visit THIS LINK , find out the latitude and longitude of your address and enter it manually in the Google Maps Module of the Page Builder
Did you find apk for android? You can find new Free Android Games and apps.
OTS KONSULTATSIOONID OÜ

Registrikood: 11635411

LEIA MEID
  • Pärnumaa, Pärnu, Õhtu põik 4-2, 80011
  • +372 56608002
  • janaots@hotmail.com